Täna juhtus meil klassis üks kole, aga samas ka õpetlik ja kasvatuslik lugu.
Lapsed tulevad kooli juba enamsati väljakujunenud väärtushinnangutega ja ka harjumustega. Õpetaja koolis saab neid toetada või püüda veidi muuta-mõjutada.
Lugematutes kordades oleme rääkinud asjade hoidmisest, korraharjumustest. Kahjuks on lapsi, kes ikkagi eiravad üldkehtivaid korranõudeid. Ja siis me pidevalt otsime-korrastame-vaidleme jne. Mõne väikese asja kadumine pole katastroof, aga kui kaob 10€, siis on lugu väga kurb ja paha. Nii täna juhtuski. Raha peab olema kindlas kohas (rahakotis, taskus jne), mitte lihtsalt näpu vahel. See on asja üks pool, aga teine on see, et kui midagi kusagil vedeleb või lihtsalt asetseb, siis PÄRIS KINDLASTI ei tohi seda enda omaks arvata.
Minu jaoks oli kõige kohutavam see, et kahtluse all on kõik. Kurb, väga!!
Valel on lühikesed jalad. Õnneks ka seekord oli nii. Klassi ees vabandasid ja andsid lubadusi nii asjade lohakalt hoidja, kui ka loomulikult raha endale võtja (kuidagi ei suuda kirjutada, et varas).
Õnneks lahenes see asi suhteliselt kiiresti. Olin mõelnud juba pika stsenaariumi, kuidas lahenduseni jõuda (ma pole politseinik ja sellised vahejuhtumid pole koolis igapäevased). Lahenduseni jõudsime päris ruttu. Loodame, et on ka kasutegur ja kõik lapsed said õppetunni ning mõistsid, et võõra asja ei puutu või leitud asjale otsid omaniku või tood õpetajale. Näit Mattias leidis õuest pori seest ühel päeval 100-kroonise ja kohe teatas õpetajale.
Loodame, et 2. klassis midagi taolist ei toimu. Samuti loodan ma, et aasta jagu vanemana oskavad lapsed oma asju väärtustada ja hoiavad neid korralikult.
No comments:
Post a Comment