Õpilane küsis õpetajalt:
"Sa oled nii tark. Sa oled alati heas tujus, ei vihasta. Aita ka mul selline olla."
Õpetaja nõustus ja palus õpilasel tuua kartulid ja läbipaistev kilekott.
"Kui sa kellegi peale vihastad, solvud või ise kellelegi liiga teed,"
ütles õpetaja, "siis võta kartul ja lõika selle inimese nimi, kellega
konflikt toimus, kartuli peale ja pane kartul kotti."
"Ja see ongi kõik?" küsis õpilane imestunult.
"Ei," vastas õpetaja. "Sa pead seda kotti endaga pidevalt kaasas
tassima. Ja iga kord, kui jälle solvud või vihastad, lisa samal moel uus
kartul sellesse kotti."
Nii õpilane tegigi. Aja möödudes
tekkis õpilase kotti aina rohkem kartuleid ja see muutus üsna raskeks.
Seda oli üpris ebamugav kogu aeg kaasa tassida. Pealegi hakkasid
esimesed kartulid mädanema, muutusid ligasteks ja eritasid vastikut
lõhna.
Õpilane läks uuesti õpetaja juurde ja kurtis: "Seda
kotitäit pole võimalik endaga kaasas tassida, sest ta on nii raske ja
vastikult mädanev. Õpeta mulle kuidagi teistmoodi rahulikku meelt."
Õpetaja aga vastas: "See, mis sinuga toimus, toimub ka su hinges - sa
lihtsalt ei märka seda kohe. Su käitumine muutub harjumuseks, harjumused
- iseloomuks, halvad harjumused vastikuteks pahedeks.
Ma lihtsalt
andsin sulle võimaluse jälgida kogu seda protsessi ise. Iga kord, kui
otsustad solvuda või kellelegi liiga teha, mõtle, kas sul on vaja kogu
seda koormat endaga kaasa tassida."
No comments:
Post a Comment